Esimesel pildil on Armiina puuriga õues ja kuulab hääli. Kuna ta on kõige arglikum kolmest deegust, siis on kaks varianti - ta kas paneb kohe plehku või jääb ühele kohale seisma ja muutub kivikujuks. See pilt saigi sellepärast valitud, et siin on kõige paremini näha tema nn kivistumist. Sügasin teda kõhu alt - ei reageerinud. Ütlesin talle: "Armiina, suu kinni, süda jahtub ära!" - ei reageerinud. Mõtlesin, mis seal siis ikka, äkki hoopis pleegitab päikese käes hambaid ja mina tola segan nii tähtsa protseduuri tegemisel.
Teise pildi valisin, kuna sellel on hästi näha, kuidas Armiina mulle otsa vaatab! Ise on ta suht argliku loomuga - imestan, et silma julgeb vaadata. Tavaliselt vaatab mulle otsa pikalt, jääb ühele kohale seisma, vaatab ja siis nagu ise ehmataks ennast ja paneb kiiruga plagama. Või on minu suured pruunid silmad nii hirmsad talle, et meenutavad suurt ja hirmsat hiigeldeegut? Siis hiilib nurga tagant uuesti välja, endal kõrvad püsti peas nagu jänesel. Sellel pildil on Armiina aga laua peal ja põgenemisteed polnud. Tahtis brokkoli hambus toolile hüpata, aga ei julgenud. Egas siis jäänud muud üle, kui mulle kavalalt ja armsalt otsa vaadata ja öelda: "Ole vunts, aita mind toolile!"
Kolmandal pildil on ta täielikult omas elemendis. Kappab rattas ja nii kui kuuleb kedagi tulemas, hüppab vupsti kolinaga rattast välja kännule ja jääb käpad rinnal kükitama ja vaatama, kes, kus, mis? See käib tal sellisel kiirusel, et kööki jõudes ratas veel keerleb, samas kui tema juba kännul istub ja mõtleb, kas põgeneda ratta taga olevasse majakesse või jääda kännule istuma. Kui kööki sisenes oma inimene, siis rattale tagasi vudima, muhe nägu peas.
| << Eelmine | Avaleht | Järgmine >> |
Hindajate kommentaare:
Hindaja 1: Väga põhjalik tekst.
Kood: L07
© 2012 www.pisi.ee